„Hello birr!", „Give me something!", „Give me a banana!", „Let´s swap
T-shirts?", „Give me your trousers!", „Buy me a book!", „There is such
a nice book in the bookshop, let´s go and see?", „Perhaps you have a
spare T-shirt?", „Give me some money!", jne. kõlab kõikjal Etioopias.
Tundub, et tegemist on pikaaegse välisabi osutamise tulemusega.
Kõikjal teedel näeb liikumas ÜRO embleemidega valgeid Toyota Land
Cruisereid. Kohal on World Food Program (WFP), World Health
Organization (WHO), ÜRO lasteorganisatsioon (UNICEF), USAID ja
lugematul hulgal mittetulundusühinguid (NGO-d). Kui külastada Etioopia
suuremaid linnu Addis Ababa, Gonder, Axum, Bahir Dar, jne jääb
mõistetamatuks, miks kõik need abiorganisatsioonid kohale on tulnud –
mida nad Etioopias teevad. Kui aga vaadata väiksemaid linnu, nagu
Lalibela, Woldia või suisa Etioopia külasid ja maapiirkondi, on selge,
et tegemist on neil abiorganisatsioonidel Etioopias küllaga.
Juba Sudaanist Etioopiasse saabudes hakkas silma, et Etioopias on
palju rohkem inimesi kui Sudaanis. Inimesi jalutas igal pool, neid oli
kõikjal. Ka väikeste laste hulk on meeletu. Igas külas on tohutult
palju väikeseid lapsi, kes meie veokale järele lippavad ja eelpool
nimetatud hüüdlauseid hüüavad. Täiesti arusaamatu on, miks sellisel
hulgal lapsi soovitakse saada ja kas keegi ka mõtleb, mis või kes
neist lastest tulevikus saab. Suhtlesin ühe noore neiuga Mekele linna
lähedal kirikut külastades. Neiu oli 14 aastane. Ütles, et peres on
tal kuus last. Tema ise oli kõige vanem. Neiu ema on 34 aastane.
Selge on see, et suur osa maal elavatest lastest töötab põllul või
jarjatab loomi. Seega on laste saamisel majanduslik põhjus – keegi
peab ju loomi karjatama ja põllul töötama. Kui laps on saanud 7
aastaseks peaks ta minema kohalikku algkkooli. Paljudel juhtudel nii
aga ei lähe, sest kui laps lähedal asuvasse linna kooli saata, siis
jäävad loomad karjatamata. Siin tundub probleem olema mitmekülgne –
esiteks puuduuvad suuremad farmid, mis toodaksid
põllumajandustoodangut laiemale rahvahulgale. Tundub, et inimesed
majandavad vaid oma väikest põllulappi ja müüvad vähese ülejäägi turul
maha. Suuri farme, mis toodaksid massiliselt ja müüksid poodidele,
restoranidele, jne. Etioopias ei paistnud. Tundub, et puudub ühtne
põllumajanduspoliitika, mis aitaks kasutusele võtta uuemaid
põlluharimisviise, kasutada võimsamaid masinaid, et põldu paremini
harida. Kui isegi oleks suurtalupidajad, siis tekiks küsimus, mida
teeksid need inimesed, kes enam talu pidada ei saaks. Kuidas nad
teeniksid selle raha, mille eest suurtalupidajatelt toidukaupu osta?
Kuidas tekitada lisaväärtust uutes ja kaasaegsemates
tegevusvaldkondades? Tundub, et selles vajavad etioopialased välisabi.
Ilmselt annaks parema haridusega tekitada valdkondi, milles Etioopia
elanikkond hea võiks olla. Etioopias reisides tundub igal sammul, et
raha vedeleb maas. Inimesed justkui ei oska majandada ja äri teha.
Seda annaks kindlasti koolitustega muuta. Juhtimiskoolitus oleks
Etioopia noortele kindlasti suureks abiks. Sellise tohutu rahvahulga
mõttestatud tööle rakendamine oleks abiks nii inimestele endile kui
kogu riigile. Kindlasti aitaks arenguabi ka teatud masinate ja
seadmetega – mida tehakse ilmselt niikuinii, kui vaadata tohutut
teedeehitust ja suuremate linnade arengut. Kasvõi turismi teemal oleks
läänest palju õppida. Paljugi annaks ära teha kollektiivse kapitali
(minupoolest kasvõi osaühingute) kasutamisega. Kui keegi suudaks kokku
korjata need halvasti makstud või kerjavad noored, neid pisut
koolitada ja ühtselt rakendada, oleks see kogu riigile suureks abiks.
Kindlasti tuleks igasuguse arenguabi, toiduabi, humanitaarabi või mis
tahes abi andmisel arvestada, et inimesed võivad abist sõltuvaks
jääda. Nägin ise, kuidas Lalibelas jagati toiduabi kohalikele
talupidajatele. Kähmlus, kes saab suurema tüki toitu endale oli suur.
Toidupaklkidel oli kirjas USAID. Samas ei möödu veerandit tundi üheski
paigas, kui meid poleks ümbritsemas mitukümmend noort inimest, kes
raha või pastakat küsivad. Õnneks on see siiani küsimisega enamasti
piirdunud. Üks pettuse juhtum oli, aga vargusi ega röövimisi pole
näinud. Abi andmisel on Etioopia õppetund väga hea – oluline on, et
rahvas ei muutuks kerjusteks. Etioopias see paraku nii on.
Ülerahvastatust saaks samuti kindlasti humaansete meetmetega piirata.
Hea näide sellest on Euroopa ise. Inimestele peaks pakkuma
meelelahutust, tekkima peaks vajadus elus midagi muud peale laste
saamise saavutada. Seda aitaks saavutada parem haridussüsteem, paremad
meelelahutusvõimalused ja suuremad võimalused eneseteostuseks.
Teede ehitus – kui Sudaanis ehitasid teid hiinlased, siis Etioopias
ehitavad teid etioopialased hiinlaste näpunäidete alusel. Kuna
masinaid napib, siis tehakse suur osa teedeehitusest inimjõul. Seega
on tootlus väike. Teede olukord on aga kahetsusväärne. Korralikud teed
on sisuliselt vaid suurlinnades ja nende ümbruses. Parimad
linnadevahelised teed on ehitatud Jaapani ja Hiina abiga. Ühte
tunnelit olen nelja nädalase reisimise jooksul näinud. Sildu on, aga
ka paljud neist on alles ehitusjärgus.
Liiklusohutus ja sõiduvahendite olukord on parandamistr väärt.
Valgusfoorid on Etioopias vaid suurlinnades ja seal kah vaid mõni
üksik. Valgusfoori järgitakse. Autopark on vana, maanteedel saab
sisuliselt liikuda vaid maastikuautodega. Linnades kasutatakse
sarnaselt Sudaanile Tuk Tuke. Maanteede ehitus ja parem asfalteeritus
aitaks kindlasti laiendada ka Etioopias kasutatavat autoparki ja
annaks lisavõimalusi autode müümiseks Etioopiasse.
Turismi arenduses annaks Etioopias palju ära teha. Etioopia on väga
ilus maa. Palju annaks pakkuda turistidele sobivaid teenuseid. Palju
on rahvusparke, kus sisuliselt toimivaid teenuseid pakutakse vaid
vähestes paikades (nagu Simeni mägedes ja Bale mägedes), aga ka
pakutavate teenuste kvaliteeti annaks märgatavalt parandada. Viga
tuleb otsida ilmselt Etioopialiku äritegevuse viisist, kus nähakse
väikestest summadest ja teenuse osutamise kvaliteet ei tundu kellelegi
probleemiks. Mittetöötava tualeti, jooksva kraaniveeta ja elektrita
hotell, kokkulepitud teenuste osutamisega hilinemine, turismi teenuste
eest raha ette küsimine ja hiljem teenuse osaline osutamine ei tee
just turismi arengule head.
Küttepuud – metsakasvatuse osas tundub, et sellega veel eriti
intensiivselt ei tegeleta. Etioopiasse on sisse toodud kiirelt kasvav
eukalüptipuu. See tundub olema esimeseks tõsiseks sammuks küttepuude
probleemi lahendamisel. Eukalüptipuud võib raiuda isegi rahvspargis,
seda just põhjusel, et puu ei pärine Etioopiast.
Maaelu versus linnaelu. Vähesed modernsed majad vaid linnades. Maal mudahütid.
Kõrgharidus kättesaadav vaid vähestele. Lalibelas kohalikku kooli
külastades selguss, et vaid 10 % õppuritest läheb edasi kõrgkooli.
Kõrgkool asub mõistagi Addis Ababas.
Ideede puudus – vähene võimalus näha elu väljaspool Etioopiat. Igal
sammul on tunda, et kohalikku ärielu vaevab ideede nappus. Paljusid
tooteid ja teenuseid annnaks paremini korraldada. Eurooplaste jaoks
elementaarsed teenused nagu elekter, vesi, elementeerne hooldus
hotellides ja restoranides. Pisutki disaini ja mõtlemist erinevate
teenuseid pakkuvate asutuste disainimesel. Kõik see tundub olema
treisejärguline. Näha ei suudeta, et kui turistilt raha välja petta,
siis info levib ja tulemas on veelgi vähem turiste.
Olemasoleva töös ja korras hoidmine – suur probleem. Etioopias on
mitmeid ehitisi, mis kaunilt ehitatud, paraku ei hoita neid hiljem
enam korras. Hooldus sisuliselt puudub.
Kerjused linnas ja maal. Olla kerjus linnas on ilmselt märksa hullem
kui maal. Etioopia maapiirkonnad on väga vaesed. Linnas elavad
inimesed tunduvad tunduvalt rikkamad. Samas on ka linnas hulk väga
vaeseid inimesi. Vahe linnas elaval vaesel ja maal elaval vaesel
inimesel seisneb selles, et kui maal elaval vaesel on tavaliselt
vähemalt väike põllulapp või/ja loomad, siis linnas elaval vaesel pole
mitte midagi. Ellujäämine on seega tunduvalt keerukam.
Toidu ja vee turvalisus. Etioopias ringi reisides leiab hulgaliselt
käsikaeve. Tegemist on ilmselt arvukate abiorganisatsioonide poolt
Etioopiasse toodud äärmiselt vajaliku seadmega. Vaatamata arvukatele
käsikaevudele kasutavad inimesed joogiks ja toiduvalmistamiseks siiski
ka vett jõgedest, järvedest ja ojadest. Kohati on tegemist seisva
veega, kohati on jõevesi täiesti läbipaistmatu ja Euroopa mõistes
täiesti joogikõlbmatu. Kohalikke ei paista see aga heidutavat.
Elektri- ja vee katkestused. Paljudes paikades Etioopias jagub
elektrit vaid paariks tunniks päevas. Paljudes paikades puudub jooksev
vesi üldse või jagatakse seda vaid väga piiratud ajaks.
Lõuna-Etioopias Konso linnas ööbisime hotellis, kus väga kõikuva
kvaliteediga elektrit jagati vaid mõneks õhtutunniks. Kraanivesi
saabus hommikul kahekümneks minutiks. Veelgi lõunapool Mega linnas
puudus emnaikes majades aga nii elekter kui vesi. Tänavate ääres
soendasid inimesed ennast rämpsu põletades. Hotelli valgustamiseks
kasutati küünlaid.
Turvalisus oli Etioopias vaatamata rahva käes olevatele arvukatele
tulirelvadele suhteliselt hea. Kohalikud rääkisid, et valitsus sunnib
rahvast tulirelvi registreerima, aga rahvas sellest eriti huvitatud ei
ole. Nii ongi rahva käes hulgaliselt registreerimata tulirelvi. Samas
tundub kõik turvaline.
